Wonderful Planet

LUGUSID TEEKONNALT:

„Pöidlaküüdi Europe Express“ suunal Tallinn-Porto

1. Kuidas valmistuda pikaks rännakuks? Minu esimesed väljakutsed.

(18.08.2014, esmaspäev, Tallinn-Riia)

Asusin täna koos sõbraga teele Tallinnast Portugali suunas. See pidi tulema üsna pikk ja põnev teekond, mis kestab kokku umbes neli nädalat. Portugali läksin ma üksi – kavatsesin seal jätkata oma filmi õpinguid, mis septembri lõpus pidid algama; sõber aga soovis rännata minuga nädala jooksul Amsterdami. Teekond oli eriline selle poolest, et hääletasime terve maa ja nii oli võimalus teha tutvust erinevate inimeste ja paikadega.

Hommikul veetsin veel aega oma korteris ja vanemate pool, kus otsisin vajalikke asju teekonnale ja jõudsin enamus neist ära pakkida. Vanaema tegi maitsvat riisi, millest osa rännakule kaasa võtsin, ja ema poolt tulid kaasa küpsised. Hea sõber Tanel oli mulle kinkinud teekonnale Gruusia leiba, Daisy aga musta „haldja leiba“ ja lisaks Teekonna komme, päevalille seemneid, kaneeli, ingverit ja mate teed. Suur rännumees Eik kinkis „hääletaja paketi“ kolme tähtsa asjaga: helkuri, vihmakeebi ja juturaamatuga (viimane neist oli üsna õhuke ja pealkirjaga „Lugusid Vanast Indiast“; ehk siis huvitavat lugemist tee peale). Mu rännukaaslane tõi veepudelid, Svea aga maagilise kirja ja paljud jagasid lihtsalt rõõmu ja toetust. Kõik olid midagi toonud. Nii oligi... See lõppes aga sellega, et kott sai pungil täis topitud ning mõned küpsised ja kondenspiim jäidki välja. See-eest oli kõik, mis kottidesse ja mu hinge mahtus, väga tänuväärne ning siin leidus palju head. Mõtlesin hiljem, küll juba tee peal, et kahju küll, et see kondenspiim maha jäi.

Mu reisipagas koosnes üsna suurest laadungist, kui nii võib öelda: seljakott koos magamiskotiga, telgikott, söögi- ja riidekott ning kitarr (ja kitarrikott). Kotte oli mõõtmatult palju. Siin kott ja seal kott – nii püüdsin hiljem neist mõned ühendada (seljakott ja söögikott läksid kokku, samuti ühendus kuidagi nööriga ka telk – kui selle ümbris rebenes, juba esimese päeva lõpuks). Avastasin end tee peal ikka ja jälle mõtlemast, et mida maha jätta ja mis on üleliigne. Üleliigset väga ei tundunudki olevat, lihtsalt tuli toitu vähemaks süüa ja juba muutus reisipagas kergemaks (välja arvatud siis kõht). Siin on aga ära loetletud (loetud?) mõned olulisemad asjad, mis tulid tee peale kaasa, ikka kottide sees:

Telk, magamiskott, kitarr, noodid, kellamäng, sahisti (see kõik käib küll selle kohta, mida ei raatsinud maha jätta – muidu peaks saama hakkama ka ilma) ja need muud asjad. Nende muude asjade hulka kuulusid riided, õhuke tekk, rätik ja hügieenitarbed, esmaabi (plaastrid, side, söetabletid – need viimased võivad väga vajalikud olla), eripuhul ka arvuti, kõvakettad, kaamera, telefon ja laadijad, märkmikud (ideede märkmik ja kalender-reisipäevik), Euroopa maa- ja teede kaart, India lugude raamat ja portugali keele vestmik (võib vaja minna näiteks siis, kui minna Portugali), väike metallist pott, termos, kruus ja Genmaicha tee (just matkal tee keetmiseks), toidukarp, lusikad, söögipulgad, kahvel, taskunuga, tikud ja taskulamp, ning paberit ja pliiatseid joonistamiseks ja reisisedelite kirjutamiseks (hääletamisel kuluvad hästi ära just korralik marker ja A4 paber). Peab mainima, et tõesti oluliste asjade sekka võivad lisanduda ka vihmakeep, helkur, haaknõeldad, pikk nöörijupp, teip, niit, nõel ja käärid. Kunagi ju ei või teada, millal neid vaja läheb. Ei saa unustada ka dokumente – passi, kaarte ja raha, kui seda peaks reisil vaja minema..

Mis on aga hea toidupoolis? Hea küsimus. Mõtlen nüüd selle üle tagantjärele. Kindlasti on see, mis kõhtu täidab ja on vitamiinide või mineraalidega varustatud. Kuna palju ei jaksa tassida, piisab mõningast juur- ja puuviljast (tomatid, porgandid, banaanid ja õunad), pähklitest ning teraviljast (leib, küpsised, kuivikud või näkileivad), nende seas ka kaerahelbed, müsli või müslibatoonid (mis küll maha jäid). Rõõmu teeb kindlasti šokolaad (võtsin ikka kaasa, kuidas saab see ununeda), mis aitab energiat ja tuju tõsta igasuguse ilmaga. Joogi seast sobib ehk kõige paremini puhas vesi, kuna siis joome just nii palju, kui meil parasjagu janu on (jook on oluline ja seda võib kuluda palju). Mahl või limonaad võivad olla maitsvad, aga saavad nii kiiresti otsa – piisab sellest, kui termos sooja kohvi, tee või kakaoga täita. Kasulikud võivad olla ka erinevad konservid, pakisupid või kerged piimatooted (sealhulgas mõni leivamääre) – vastavalt igaühe vajadustele ja kandevõimele, sest üleliia ei tasu kindlasti kaasa tassida.

Huvitav teema pikema rännaku jooksul on kindlasti see, kuidas õpime ebavajalikumast loobuma. Mis on lõppude lõpuks kandmist ja energia kulu väärt? Kas asjal on ikkagi kandepinda? Kui suudame ja tahame kanda, siis on vist küll. Muidu ju ei kannataks välja.

Kui jõudsime ühe hea sõbra autoga Tallinna piiri juurde, hakkasime kätt autode poole kergitama ja näitasime pabersilti „Pärnu“ - silti, mis on mul juba vähemalt aasta vana ja kestab ikka veel. Tore, kui saab midagi taas kasutada. Avastasin samal ajal, et Gruusia „haldja leib“ oli mu kotis juba ilusti hallitama läinud ja pidin ta Maa-emale annetama. Nüüd oli see esimene asi, mis mu rasket reisikotti kergendas (reisipagas oli tõepoolest väga raske, tuli nii välja). Meid võttis esimesene peale üks tore mees, kes oli just teel Pärnusse, et minna mere peale surfama. Oli ju alanud soodsate ja tugevate tuulte hooaeg. Meile, hääletajatele, tähendas see aga seda, et ilm oli muutunud külmemaks ja peagi sadas mitu päeva vihma. Saime kohe tuule tiibadesse, aga pisut vesise (mitte verise) hinnaga. Mis saab olla veel parim päev hääletamiseks kui vihmapäev! Hurraa.

Pärnust saime aga peagi edasi ühe teise autoga, väga ausa ja elukogenud noore talunikuga, kes meid koguni Ikla piiripunkti (Läti juurde) ära viis. Siin saime osta mitu tassi sooja magusat jooki, mis enesetunnet parandas. Veel õhtuhämaruses võttis meid tee äärest peale järgmine eestlane. Tema oli samuti väga sõbralik mees ning sõitis Tallinna ja Riia vahet, viies väikese kaubikuga kala ja muud head kaupa poodidesse laiali. Mu kitarr ja seljakott läksid ka otse auto külmikusse kalakastide juurde. Kõik mahtusid ideaalselt pardale. Huvitavat juttu jätkus veel kauaks, kuni Riia piirini.

Vihma tuli täna õhtul veel küll ja küll. Kui Riia lähedal asuva bensiinijaama juures meid maha pandi, saime palju külma ja vett omale kaela, mis oligi meie esimene suurem väljakutse. Kuna ainuke kuiv ala oli ühe mahajäetud maja räästa all, otse bensiinijaama kõrval, panime telgi sinna samasse kuivale – kuid väga kõvale ja kivisele pinnale. Telgi kohal lae all rippusid ja varitsesid suured mustad ämblikud. See ei olnudki nii raske tõsiasi kui just öine külm, mis pani öö jooksul meid kõvasti värisema. Kuna sõbral jäi magamiskott maha, sai mu kotist meile parimal juhul teha midagi teki laadset, ehkki see polnud kuidagi piisav ja me mõlemad ei saanudki see öö magada. Ärkasin pidevalt üles ja kui saabus hommik, tõusin värisedes üles ja läksin kiiresti väikesele soojendusjooksule. Võiks öelda, et leidsin hea põhjuse hommiku trenniks.

Selline oli meie esimene päev – huvitav ja väljakutsuv. Eks näeb, mis siis edasi saab.. Mis paraku aga juhtus paari päeva pärast, oli see, et mu reisikaaslane oli jäänud natukene haigeks. Ta tundis väikest külmetust ja otsustas rännaku Kaunases lõpetada. Võib-olla sõitis ta veel lennukiga Berliini ja tuli Tallinnasse tagasi – igaljuhul hääletamine oli sel hetkel välistatud. Kahju, et nii läks, aga jusiis pidid meie teed minema uues suunas. Huvitaval kombel kohe seal samas kohas, kus paari päeva pärast oma reisikaaslsega hüvasti jätsin, kohtasin 10 minuti pärast juba uut rännukaaslast – umbes minu vanust Dmitriit, kes samuti (nagu mu eelmine reisikaaslane) vene ja inglise keelt kõneles ja oli teel Amsterdami. Rändasime mitu päeva koos ja oleksime läinud ka üheskoos Amsterdami välja, kuid teatud asjaoludel jõudsime sinna erineval ajal.

Teekond üllatab iga päev...